Kalahommik

 Nädalavahetusel oli avatud kalasadamate päev. Meie seadsime oma sammud Fishing Village poole. Ja kala sai! Kassid jäid küll oma räimest ilma, sest tindihooaeg on hetkel hoos. Aga meie saime lastega kõhu mõnusat kalarooga täis. Kuigi Mirtel eelistas igaks juhuks midagi maisemat.

 Täiskõhuga oli hea minna metsa karulaugule ja siis veel meie lemmikkutsale, Bellale külla 😊 Kui muidu Mirtel pigem pelgab koeri, siis Bella on selline eeskujulik ja rahulikuma loomuga ning Mirtel klapib temaga päris hästi. Bella ju tegelikult alles noor koerapreili ja veidi koerust täis aga ju nad mõistavad teineteist.

Minu kevadine lemmik, karulauk!

Anne andis kaasa imeilusa kimbu oma koduaia tulpidest. Tulbid lõhnavad mesiselt ja neil ei ole musti tolmukaid!

Lihavõtteajal Soomes

 Sel aastal läksime lihavõtte ajal ise Soome issi juurde. Kuna vanim poeg oli sel ajal Rootsis klassiga ja keskmine arvas et 4 päeva liiga pikk sõpradest eemal olla, läksime Mirteliga kahekesi. 4 päeva tundus just parasjagu. Issi tuli meile sealpool sadamas vastu ja siis oli jäänud vaid väike jupp sõita. 

 Kuna ilm oli ikka päris külm ja Soomes veel kohati suured hanged, siis jätsime esialgse plaani minna Lahtisse, vaid jalutasime Helsingis ringi.

Ja muidugi mõned kaubanduskeskused jäid ka teele. Sest noh, kui juba võimalust on ostelda, ei jäta ma seda juhust kasutamata.

Korra saime ka mere randa jalutama.

Minu jaoks ei tule vist ennem õige Soome tunnegi peale, kui pole sooja karjalaleiba kalaga söönud 😊 

Taamal kaugemal laev sadamasse sõitmas, millega koju tulime. 

Hilinenud aprillinali ja uued prillid

 Käisime uusi prille valimas. Mina jäin seekord ilma, no ei leidnud kohe selliseid mida oleks kaasa võtnud. Mirtelil oli juba väga vaja, sest eelmised veidi väikseks jäänud ja sanga oli ta ka kõveraks ajanud.  Seekord oli  tal küll suht kindel jakiire valik. Nii hea ja lihtne! Ei pidanudki poolt päeva kaaluma nagu eelmine kord. Põhimõtteliselt jäidki sõelale kaks paari. Ühed lihtsalt mugavamad. Ja ilusamad ka minu arust. 

 Kuna me peame klappi ka kandma, siis kodus ta sellest veel ei pääse. 

                        See oli see teine paar, mille Mirtel oli ka kohe nõus ära võtma.

Hiljem sobitas Mirtel mulle kodus prillid ette et ühtekad oleksime.

 6.aprilli hommikul üllatas meid lumi. Jälle! Öö läbi oli kenasti sadanud ja hommikuks oli tulemus käes. Töö juures käis agar kirumine nende kaasade pihta, kes rehvid usinasti juba ära vahetasid. Minu kaasa nii usin õnneks see kord ei olnud.

Folgil

 Mirtel esines oma tüdrukute ansambliga Folgi Krõmpsul. Ma polnud muidugi kuulnudki sellisest asjast. Kuni polnud vaja ise osa võtta. Üritus toimus Pärnu muuseumis ja ses suhtes nagu kaks ühes, et kuni lapsed oma hääli lahti laulsid, said vanemad ringi vaadata. 

 Selles suhtes jällegi tore rahvalik üritus, žürii kaalus küll kaua, aga eriauhinnad said kõik esinejate grupid ja tühja käega ei läinud koju keegi.

Pühapäev

 Ma isegi ei mäleta mis retsepti järgi ma varem neid tegin, aga isegi lapsed on varem seda tegemist kommenteerinud umbes et, järgmine kord võiks vanaema omi süüa.

 Ja nüüd tegin teist pühapäeva järjest katsetades erinevate kohupiimadega. Arvestades meie pere isu, alla 3 paki pole eriti mõtet tegema hakatagi. Ma ainult nisujahu asemel olene enamuses kaerajahu pannud. 

Retsepti võtsin siit . 

No ei taha see talv taanduda. Täna hommikuks olid taas puud härmas.

Naistepäeva hommikul oli akna taga selline vaatepilt, sest öösel oli jälle lund sadanud.

Ma sain oma naistepäeva lilled paar päeva varem kätte, sest Härra läks tööle ära. Sellised sefiiriroosid 😍

                                       

Jää minek ja vastlapäev.

 Hiljutine torm oli jää merelt randa uhanud. Terve rand oli täis suuri jäälahmakaid, mis osaliselt üksteise otsa kuhjunud. Jää jõud on ikka tugev. Oli painutanud rauda ning rannapingid uppi löönud. 

 Jääpangad olid randa uhutud, merel aga oli klaassile jää! Õnnelikud olid need kel uisud kaasas, sest on ju lust uisutada tohutul klaassiledal merejääl. Meil Mirteliga uiske polnud, nii et tegime seda ilma. Jäälahmakad olid ise ka nii siledad, et raske oli kohati püsti end hoida. 

Mirtel tahtis kohe varsti jälle randa minna jääkuhja otsa ronima. Paar päeva hiljem, vastlapäeval, läksime uuesti. Aga loodus ja ilm olid oma töö teinud ja endist libedust polnud enam kuskil. Mirtel ütles et jää on nüüd "karvane ", sest jää oli kaetud peenikeste jääkristallidega. Jää oligi täitsa karvane ;) Oma vastlaliud saime ikkagi tehtud.