Järgmisel päeva lõunaajal võtsime suuna Sillamäe peale.
Teepeal külastasime pankrannikut ja Ontika kaitseala. Seda küll hästi põgusalt, kuna sain aru et minu kõrgusekartus on ajaga ainult süvenenud.
Selleks ajaks kui Sillamäele jõudsime, oli päike peitu läinud ja Mirtel autos magama jäänud.
Seega esialgu väga pikka jalutustiiru ei teinud.
Kui Mirtel ärkas, oli paras aeg lõunapausiks. Eelnevalt olime kohalike käest küsinud soovitusi, kuhu lõunat sööma minna. Üks väga abivalmis suveniiri müüja meile paar soovitust andis.
Tiirutamist söögikoha leidmiseks oli oi kui palju ja kui me lõpuks siis selle soovitatud koha üles leidsime, tulime selg ees välja tagasi. Polnud just meie maitse. Muusika oli ülikõva ja polnud päris kindel kas tegu kuldete seinte ja peeglitega ööklubiga või söögikohaga. Ja me olime seal ainukesed.
Leidsime tee äärest hoopis kohviku nimega "Randevuu" ja sinna me sööma ka jäime. Menüü oli kenasti seina peal eesti keeles olemas. Selgus aga, et kohvikupidaja seda ei mõistnud :)
Ega me just erilist imesööki tahtnud nii et saime ka venekeelega hakkama.
Kõhud täis, suundusime tagasi promenaadile, mis on ikka tõeliselt pilkupüüdev ja kaunis.
Olin kindel et tahan Mirteliga seal hulganisti ilupilte teha. Aga peagi oli selge, et ega Mirtel ei arva sellest küll midagi. Tema jaoks oli olulisem, et oli kaasa võetud tõukeratas ja sellega sai sulgeda kusiganes vaja.
Õnneks oli vahepeal päike välja tulnud.
