laupäev, 3. aprill 2021

Sillamäel

 

Järgmisel päeva lõunaajal võtsime suuna Sillamäe peale. 

Teepeal külastasime pankrannikut ja Ontika kaitseala. Seda küll hästi põgusalt, kuna sain aru et minu kõrgusekartus on ajaga ainult süvenenud.

Selleks ajaks kui Sillamäele jõudsime, oli päike peitu läinud ja Mirtel autos magama jäänud. 

Seega esialgu väga pikka jalutustiiru ei teinud.

Kui Mirtel ärkas, oli paras aeg lõunapausiks. Eelnevalt olime kohalike käest küsinud soovitusi, kuhu lõunat sööma minna. Üks väga abivalmis suveniiri müüja meile paar soovitust andis.

Tiirutamist söögikoha leidmiseks oli oi kui palju ja kui me lõpuks siis selle soovitatud koha üles leidsime, tulime selg ees välja tagasi. Polnud just meie maitse. Muusika oli ülikõva ja polnud päris kindel kas tegu kuldete seinte ja peeglitega ööklubiga või söögikohaga. Ja me olime seal ainukesed.

Leidsime tee äärest hoopis kohviku nimega "Randevuu" ja sinna me sööma ka jäime. Menüü oli kenasti seina peal eesti keeles olemas. Selgus aga, et kohvikupidaja seda ei mõistnud :)

Ega me just erilist imesööki tahtnud nii et saime ka venekeelega hakkama.

Kõhud täis, suundusime tagasi promenaadile, mis on ikka tõeliselt pilkupüüdev ja kaunis.

Olin kindel et tahan Mirteliga seal hulganisti ilupilte teha. Aga peagi oli selge, et ega Mirtel ei arva sellest küll midagi. Tema jaoks oli olulisem, et oli kaasa võetud tõukeratas ja sellega sai  sulgeda kusiganes vaja. 

Õnneks oli vahepeal päike välja tulnud. 




Lillepeenrad on seal ka nii ilusad, et ma tahtsin vist iga peenra juures alul pilti teha ;)


















Sellise odavpoe leidsime ka




Isegi keskväljak on seal nunnu. 

Kui Sillamäel paistis päike ja ilm oli hästi mõnus, siis kodupoole sõitsime juba läbi tormi. Ja kojuminekuga oli meil kiire, kuna selgus et buss laulupeolistega jõuab Pärnu oodatust varem :)




























pühapäev, 7. märts 2021

Punane kampsun


See kampsun on mul küll kaua valmind kaunike.

Päris mitu korda alustasin uuesti.

Ei võtnud ma ju mingit juhendit ette, vaid tahtsin teha päris omaloomingut. 

Ja sellega kaasnes päris omajagu harutamist.

Mõte oli teha soe rohkete palmikutega kampsun. Ja kui mulle jäi ette palmikute muster, mida kutsutakse ka keldi palmikuks, siis oli asi selge. Nende palmikute kudumina ja järje pidamine oli suisa rõõm.

Kampsun tuli ka mõnusalt pikk. Kuna esialgu plaanisin teda mantli või jope alkandmiseks, sai ta ka suht ümber, mitte selline lohva.

Kootud Dropsi Limast. 




Ühe vea avastasin ka. Seda küll alles päevavalguses ja kui enamus valmis. 

Nimelt tellisin ma enamus lõnga korraga. Aga paar tokki sai ostetud poest. Ja kuigi peaks ju olema täpselt sama värv, siis partiid ikkagi erinevad ja kampsunil paar triipu sees. Mis siis näitavad kohe kätte, millal teise partii lõnga kasutatud. Lambivalgel neid jälle nagu polekski.











kolmapäev, 24. veebruar 2021

pühapäev, 21. veebruar 2021

Kuutsemäel


 Oleme tükk aega hoogu võtnud, et minna Kuutsemäele. Selle mäestlaskumisega vist on nii, et kas ei meeldi üldse või siis hakkab väga meeldima. Olen kunagi seda kogenud ja pisiku külge saanud. Algul arvasin küll, et lähen kohe varsti jälle. Aga siis tulid väikesed lapsed, ilma lumeta talved jne. Sada muud põhjust. Kasvõi näiteks see, et oled peale töönädala lõppu nii väsinud, et jõuad vaevu minna lapsega kodulähedale mäele kelgutama. Ja see on ka ülim pingutus.

Aga kui nüüd teatas Marko reedel, et järgmisest nädalast hakkab lumi sulama ja läheme käime homme Kuutsemäel ära. Siis tuli ennast kokku võtta.

Lapsed ei olnud keegi huvitatud. Mis on ka hea, sest saime keskenduda kõigepealt enda suusaoskuste meeldetuletamisele. Rahvast oli ka nädalavahetusele kohaselt päris palju. 

Kui suuskade üle kontrolli sai, oli ülejäänud juba puhas rõõm. Veidi küll hirmutav aga see on adrenaliin 😅