Kevadpühad

 Kevadpühad on ühed mu lemmikpühad. See on nagu erekollane rõõmupüha veel halli kevadesse. Üks põhjus on kindlasti see, et ma armastan hirmsasti kohupiimatoite ning see on just see aeg, kus kohupiim kilodena koju külmakappi voolab. Ja magusad on need pühad ka. Lapsed saavad küll kindlalt üledoosi sellest suurest magusast. Poisid sellel aastal munade värvimisest suurt ei pidanud, küll aga šokolaadimunade otsimist võtsid kõik tõsiselt.

 Esimest korda keetsin vutimune. No nii head! Ainult koorimine oli tüütu. 

Punane kampsun

See kampsun on mul küll kaua valmind kaunike.

Päris mitu korda alustasin uuesti.

Ei võtnud ma ju mingit juhendit ette, vaid tahtsin teha päris omaloomingut. 

Ja sellega kaasnes päris omajagu harutamist.

Mõte oli teha soe rohkete palmikutega kampsun. Ja kui mulle jäi ette palmikute muster, mida kutsutakse ka keldi palmikuks, siis oli asi selge. Nende palmikute kudumina ja järje pidamine oli suisa rõõm.

Kampsun tuli ka mõnusalt pikk. Kuna esialgu plaanisin teda mantli või jope alkandmiseks, sai ta ka suht ümber, mitte selline lohva.

Kootud Dropsi Limast. 

Ühe vea avastasin ka. Seda küll alles päevavalguses ja kui enamus valmis. 

Nimelt tellisin ma enamus lõnga korraga. Aga paar tokki sai ostetud poest. Ja kuigi peaks ju olema täpselt sama värv, siis partiid ikkagi erinevad ja kampsunil paar triipu sees. Mis siis näitavad kohe kätte, millal teise partii lõnga kasutatud. Lambivalgel neid jälle nagu polekski.

24.veebruar

Head vabariigi aastapäeva!

           

Kuutsemäel

 Oleme tükk aega hoogu võtnud, et minna Kuutsemäele. Selle mäestlaskumisega vist on nii, et kas ei meeldi üldse või siis hakkab väga meeldima. Olen kunagi seda kogenud ja pisiku külge saanud. Algul arvasin küll, et lähen kohe varsti jälle. Aga siis tulid väikesed lapsed, ilma lumeta talved jne. Sada muud põhjust. Kasvõi näiteks see, et oled peale töönädala lõppu nii väsinud, et jõuad vaevu minna lapsega kodulähedale mäele kelgutama. Ja see on ka ülim pingutus.

Aga kui nüüd teatas Marko reedel, et järgmisest nädalast hakkab lumi sulama ja läheme käime homme Kuutsemäel ära. Siis tuli ennast kokku võtta.

Lapsed ei olnud keegi huvitatud. Mis on ka hea, sest saime keskenduda kõigepealt enda suusaoskuste meeldetuletamisele. Rahvast oli ka nädalavahetusele kohaselt päris palju. 

Kui suuskade üle kontrolli sai, oli ülejäänud juba puhas rõõm. Veidi küll hirmutav aga see on adrenaliin 😅

 

 

Mirtel sai endale prillid

    Sügisel saime lasteaiast teavituse, et Mirtel võiks silmaarstile minna. Ja võimalikult kiiresti.

Diagnoosiks saime, et Mirtelil on nn. laisa silma sündroom. Seesama, mis on kimbutanud issit, on siis nüüd Mirtelile edasi kandunud.

Hea uudis on muidugi see, et sellest kasvab välja. Aga see eeldab prillide ja klapi kandmist. 

Nii saimegi endale prillid. Kui prillidega leppis Mirtel veel suhteliselt kiiresti, siis klapikandmisega pidime mõningad lahingud maha pidama. Ja peame siiani. Sest tallegi oli ehmatus, kui selgus et ta ühe silmaga nii halvasti näeb.

Prillid valis Mirtel endale ise. Lillad väikese sädelusega. Ja kui juba prillivalimiseks läks, siis solidaarsusest tellis ka issi endale prillid. Tal on neid vaja muidugi lugemiseks. 

Tänaseks on Mirtel oma prillidega juba igati harjunud ja toimetab nendega igapäevaselt. Kuid lasteaeda minna julges ta nendega alles nüüd.

Prillide valimine. Alles kolmandas prillipoes oli Mirtel valmis ise valikut tegema.

Õige prillipaar tõi lõpuks ka väikese naeratuse näole.