Karantiinis

 Homme saab 2 nädalat täis,kui oleme istunud kodus koroona karantiinis. Meie esmaseks põhjuseks sai see, et reedel, 13.märts, diagnoositi poistel koolis ühel õpetajal covid 19. Poisid ise selle õpetajaga otse kokku ei puutunud, küll aga osa klassikaaslasi. Kuna viirus on äärmiselt nakkav, siis ma alates esmaspäevast Mirteli lasteaeda enam viia ei saanud.

Koolid pandi kinni alates 16.03. Lasteaiad veel osaliselt töötavad, aga sealt tuleb ka pidevalt infot, et lapsi viia lasteaeda ainult äärmisel vajadusel jne. Vanemad lasteaeda siseneda ei tohi, helistavad uksel õpetajale, kes siis tuleb ja võtab väljas lapse vastu.
Tänaseks on teada, et koolid jäävad suletuks kuni 1.maini.
Tegelikult on see päris masendav.
Uue tähenduse saab FB-s ringlev nali, et nüüd on aeg hiilata lastevanematel, kes siiani õpetajatööd kritiseerinud.
See õpetamistöö on ikka paganama raske!!
8 klass saab õnneks omadega hästi hakkama. Aga 5 klass vajab järeleaitamist ja kontrollimist. Lisaks on Eliisis  ka igapäevased ülesanded, mida võiks lasteaialapsed kodus teha. Näiteks kevademärkide otsimine õues, kevadlille joonistamine, maski valmistamine jne.
Nii et kõik hommikud mööduvad meil õppimise tähe all.
Üldse oleme me omandanud juba kindla igapäevase rutiini.

• 9-9.30 paiku hommikupuder ja kohv (krõbukeid enam ei küsitagi,täitsa töövõit!)
• koristame ja õpime
• sööme
• õue jalutama nii 1,5- 2 tunniks jaansoni rajale ja tõuksiparki (alates eilsest on see keelatud, nii et nüüd hängime maja ümber)
• sj. jälle sööme 
• natuke aega iseendale

 Suht rutiinne juba. Minu jaoks on see söömise osa muidugi kõige raskem, sest peab ju pidevalt ka seda süüa valmistama. No hea oleks ju kui me kõik saame igapäev täisväärtuslikku toitu jm. selline värk. Asi selles, et ega ma just söögitegemisega hiilga. Ja mulle meeldib valmistada asju, mida ma ise armastan, aga lapsed mitte. Näiteks eile tegin hummust ja mereanni woki, mida lapsed aga suu sisse ei võta. Ehk et siis lastele tegin piimasuppi, mida ma jälle ise enam ei taha. Aga noh see on väike kompromiss.

 Mis mind väga kurvaks tegi, oli terviserajade  ja mänguväljakute sulgemine. Loogiliselt ma saan sellest muidugi ka aru. Terviserada muidugi päris kinni panna ei saa, aga meil siin Pärnus pole ka sellist massi jaansoni rajal, nagu näiteks Tallinnas näitas. Õnneks on meil maja kõrval oma väike mänguväljak ja ma kindlasti ei hakka lapsi keelama sinna minemast, peale meie pere, seal ainult 2-3 last veel.

 Igastahes tuleb täna koju issi, siis peaks minema kergemaks ja alates esmaspäevast plaanin tagasi tööle minna. Meie kabinetis ruumi küll ja rahvast vähe, 2m eraldatust ikka leiab. 

Need laisad hommikud

Kevadlillede joonistamine natuurist

Palju musitseerimist ja ma sain Mirteli isegi idusid sööma! Idandasin toortatar ja täitsa mõnus pähkline amps. Tänu lahkele kolleegile mul tatratooteid jagub, nüüd hea nendega eksperimenteerida. Tatra makaronid meile paraku eriti ei meeldinud, samas müsli on superhea. 

Panime peoga seemneid ja nüüd ootame tärkamist

Ükspäev jäime rahe kätte. Aga enne seda nautisime pikalt, et kogu park ainult meie päralt oli.

                                          Teeme maski

Mirteliga kodus

 Enne kui suur ja kole koroona viirus meieni jõudis, põdesime meie Mirteliga kodus kevadist külmetust. Kõigepealt oli Mirtel haige ja siis jäin mina. See oli meie kahekesi olemise aeg.
Kahekesi pidevalt ninapidi olles märkad asju teistmoodi. Oli ikka parasjagu seletamist ja toimetamist.
Samuti seda äratundmisrõõmu, millised poisid olid, kui nad olid 5 aastased. Üheks meie lemmiktegevuseks oligi vanade videode vaatamine, kui vennad olid väikesed.
 Et nad just selles eas niipalju pidevalt seletavad! Suu ei seisa peaagu hetkekski kinni.
Mõneti olen just Mirtelile andnud rohkem vabad käed ja lasknud tal iseseisvam olla.

 Nüüd kus Mirtel on 5-ne, on tal pikkust juba 119 ja kaalu 25,4. Riideid ostan ammu juba 122 mõõtu.
Kui Mirtelile anda kätte mingi hulk asju, siis meeldib talle endiselt laduda neid värvi või mõõtude järgi eraldi gruppidesse. Või siis lihtsalt ritta. Poistest ma sellist korrapärast tegevust eriti ei mäleta.

Riideid võib ta päeva jooksul korduvalt vahetada.
Lemmikriide ese on teksapüksid, neid kannab ta pidevalt.

Kui saaks, siis veedaks enamuse ajast oma tahvlis.
Ootab VÄGA suve.
Vihkab juuste kammimist.
Armastab meeletult tõukeratta ja rattaga sõitmist. Rattaga on juba 2 suve sõitnud, peab vist suurema vastu välja vahetama.
Praegu 2 suuremat soovi rulluisud või rula. Vahelduva eduga.
Lemmikoht ´tõuksipark´.
Enda järelt koristamisega on nii ja naa. Ise tavaliselt ikka ei märka.
Söömisega väga ei pirtsuta, kui midagi meeldib, võib seda lõputult süüa (emasse).

Meeldib väga laulda. Teinekord tuleb uusi laule mitu tükki päevas, nii kuis inspiratsioon peale tuleb. Ma pole jõudnud neid kõiki enam filmidagi, sest autorile meeldib neid rohkem omaette laulda. Hääl läheb kohe eriti vaikseks, kui ta näeb et ma filmin.

Tänu vendadele on Mirtelist saanud eurolauludefänn. Eriline selle aasta lemmik on Traffic, mida pidevalt laulab. See, et täpseid sõnu ei ei tea, pole laulmisel mingiks takistuseks ;)

Hetk tagasi koristatud tuba. Mirteli ettekujutus toa ümberkujundamisest.

Kuna me haiguse ajal õue minna ei saanud, oli vaja leida rohkel tubaseid tegevusi. Leidsin FB ägeda pühadekaunistuse tegemise õpetuse. Seda tegevust jätkus päris mitmeks päevaks. Esimene päev joonistasime ja värvimisime munad. Mirtel sai esimest korda kätt proovida vesivärvidega.

Punane kampsun

  Jah just see sama punane kampsun, mida ma olen juba umbes 4 korda ümber teinud vist?
Kuigi ma olin ta peaaegu valmis saanud ja otsustasin et nüüd aitab, pesen ja pressin ära ja küll ta siis kantavaks muutub. Aga ei. Ta oli mulle siiski lootusetult kitsas. 
Nii et, harutasin ta peaaegu käisteni uuesti üles. No mitte päris käisteni, sinnamaani kus algab heledam triip.
Õnneks mulle neid palmikuid kududa meeldib ja praegu pole veel alla andnud. 

 Üks asi on tegelikult veel, mis mind selle kampsuni puhul häirima hakkas. Pildil on seda ka veidi näha, kuid seljasolles veel eriti. Nimelt keskel tuleb heledam laiem triip sisse. Täielik värvierinevus!
Ma küll teadsin et see võib nii juhtuda, kui ostad lõnga eri kohtadest. Lõngavöö peal kirjas küll et täpselt sama nr. ja värv. Enamuse lõngast tellisin hulgim netipoest, aga kuna tundus et jääb väheks, siis ostsin poest juurde. Kududes ei saanud ka kohe aru, et mõned tokid teist värvi. Alles selga pannes.

Veel üks kaelussall

Kuigi sel talvel justkui vajadust paksude sallide vastu pole, valmis veel üks. Selle kudumine on lihtsalt nii mõnus! Pealegi ei sobinud eelmise kaelus sugugi kõikide jopede juurde ;)

Kodus oli varudes vanaroosa Dropsi Merino olemas ja nii ta jälle varrastele võetud sai. Muster muidu sama mis eelmisel, aga alumise ääre tahtsin muuta teistsuguseks, nii et veidi omaloomingut kah juurde.