Ta õitseb siiski.

 Ostsin mitu aastat tagasi pisikese jõulutähe. No ja eeldasin et ta võiks siis jõuludeajal ka õitsema hakata. Ei hakanud. Kohe mitu aastat ei hakanud. Vahepeal arvasin et see on hoopis see ülestõusmispühade ajal õitsev kaktus, veidi teise sordinimetusega. A ei miskit. Ära ma teda visanud ei ole, peab teine päris hästi vastu. Ikkagi kaktus ju. Vahetasin hoopis asukohta.

 Ja nüüd selle aasta jaanuaris viskas korraga sellised kaunid õied külge!

Ilmselgelt oli talle varasem asukoht vastumeelt.

 Jaanuaris sai läbi kammitud erinevaid sisustuspoode. Mul oli üks kindel kapp puudu. Olen teist juba pikemat aega otsinud, aga keeruline leida, kuna see kapp peab vastama paljudele eri kriteeriumitele, alustades pistikupesadest, laiusest jne. Kuskilt pidi tegema ikkagi järeleandmisi. Aga mis kõige veidram, kätte on jõudnud aeg, kus mööblipoest koju jõudnud isalt võetakse kast ukselt ära. Sest poisid tahavad selle ise kokku panna! Suurte poiste lego 😀 Pusimist oli, aga sai üksi hakkama.

 

Uued peapaelad

 Vahest ma koon asju lihtsalt kudumise mõttes. Ses suhtes, et naudin seda kudumise protsessi rohkem, kui pärast seda asja ennast. Aga mõni kudum tuleb selline, et kukub päris hästi välja või on siis nii otstarbekas, et kannangi seda pidevalt. Üheks viimase aja lemmikkudumiks on olnud peapaelad. No nii praktiline ja soe ese. Eriti veel minusuguse jaoks, kelle kõrvad pidevalt külmetavad. 

Olin eelmist peapaela juba väljavenimiseni ära kandnud ja vajasin hädasti uut.

Mõtlesin et võiks olla roheline, sobib hästi jopega. No veits vale roheline sai, kui jope kõrvale panin. Aga oi kui mõnus kudum sai!

Muster Dropsist   DROPS 214-68

Lõngaks kudusin kokku DROPS ALPACA ja DROPS KID-SILK.

 Ühe peapaela kudusin veel, see läks tellimuse peale ämmale kingikotti. Kasutasin sama lõnga mis ükskord varem: KATIA Concepti cotton-merinot ja tehnika samuti sama: kalamehe soonik ehk valepatent. 

Klassiõega

 

 Mirtelil elab lähedal üks klassiõde. Klassiõde elab veel paar maja meie omast edasi. Nii hea koos koolist koju tulla! Ma ei tea mis maailmaasjad nad kõik kooliteel läbi arutavad, igatahes venivad need kojutulekud teinekord päris pikaks. Mine tea kas ta üksi kiiremini muidugi tuleks ;)

 

Jaanuari pakane ja lumi

 Nädalavahetus sadas maha tohutu kogus lund ja mis eriti äge, kogu see valge ilu pakkis!!!

Või siis  nagu Lõuna-Eestis öeldakse- hakkas kokku :)

Kerkisid lumememmed ja onnid ja kindlused ja mis iganes fantaasia kellegil teha lasi.

Pühapäeva õhtuks oli iga endast lugupidava maja juures vähemalt üks memm püsti.

 Meie maja hoovis olid tublimad isad juba hommikuks suure kelgumäe kokku lükanud. Ja ega seda ilu saanud ometi aknast kaeda.

 Olin enda arust ka hirmus tubli, et kella 11-neks olin enda ukse ja auto eest lume ära lükanud. Et siis 10 min hiljem näha kuidas naabrimees oli väikese saha laenutanud ja kogu maja esise puhtaks lükkas! 😂

 Poleks vist pidanud kohe nii tubli olema, aga vahest on lumelükkamine lust.

 Noh naabrimees sai sahaga mitu korda veel sõita, sest lund muudkui sadas ja sadas...

Mirtel käis lausa kaks päeva järjest munakal. Talverõõmud on küll tema jaoks.

Mattiase lumememm

Käisin täna oma rapuntseliga juuksuris. Mirtel arvas lõpuks ise ka et võiks oma patsi naaatukene lühemaks lõigata. Nüüd mahuvad juuksed jälle mütsi alla ära:)

Uue aasta algus

 Jee, lõpuks sai minu karantiin läbi ja ma võin ilma süümepiinadeta kõrvaltänavast kaugemale jalutada!

Vana aasta ärasaatmine

 Sel aastal oli 31-se õhtul üpris raske aastavahetuseni ärkvel püsida. Kell 23.00 oli küll tunne et uni murrab maha. Aga ei murdnud. Pidasime kõik vapralt vastu.

Mingil hetkel päeval otsustas Mirtel, et on kass ja käitus edaspidi vastavalt sellele. Väga häälekas kass oli. Aastavahetuseks oli meil õnneks jälle 2 kassi ja 3 last. Täitsa tasakaalus :)

Head uut aastat!