Mirteliga kodus

 Enne kui suur ja kole koroona viirus meieni jõudis, põdesime meie Mirteliga kodus kevadist külmetust. Kõigepealt oli Mirtel haige ja siis jäin mina. See oli meie kahekesi olemise aeg.
Kahekesi pidevalt ninapidi olles märkad asju teistmoodi. Oli ikka parasjagu seletamist ja toimetamist.
Samuti seda äratundmisrõõmu, millised poisid olid, kui nad olid 5 aastased. Üheks meie lemmiktegevuseks oligi vanade videode vaatamine, kui vennad olid väikesed.
 Et nad just selles eas niipalju pidevalt seletavad! Suu ei seisa peaagu hetkekski kinni.
Mõneti olen just Mirtelile andnud rohkem vabad käed ja lasknud tal iseseisvam olla.

 Nüüd kus Mirtel on 5-ne, on tal pikkust juba 119 ja kaalu 25,4. Riideid ostan ammu juba 122 mõõtu.
Kui Mirtelile anda kätte mingi hulk asju, siis meeldib talle endiselt laduda neid värvi või mõõtude järgi eraldi gruppidesse. Või siis lihtsalt ritta. Poistest ma sellist korrapärast tegevust eriti ei mäleta.

Riideid võib ta päeva jooksul korduvalt vahetada.
Lemmikriide ese on teksapüksid, neid kannab ta pidevalt.

Kui saaks, siis veedaks enamuse ajast oma tahvlis.
Ootab VÄGA suve.
Vihkab juuste kammimist.
Armastab meeletult tõukeratta ja rattaga sõitmist. Rattaga on juba 2 suve sõitnud, peab vist suurema vastu välja vahetama.
Praegu 2 suuremat soovi rulluisud või rula. Vahelduva eduga.
Lemmikoht ´tõuksipark´.
Enda järelt koristamisega on nii ja naa. Ise tavaliselt ikka ei märka.
Söömisega väga ei pirtsuta, kui midagi meeldib, võib seda lõputult süüa (emasse).

Meeldib väga laulda. Teinekord tuleb uusi laule mitu tükki päevas, nii kuis inspiratsioon peale tuleb. Ma pole jõudnud neid kõiki enam filmidagi, sest autorile meeldib neid rohkem omaette laulda. Hääl läheb kohe eriti vaikseks, kui ta näeb et ma filmin.

Tänu vendadele on Mirtelist saanud eurolauludefänn. Eriline selle aasta lemmik on Traffic, mida pidevalt laulab. See, et täpseid sõnu ei ei tea, pole laulmisel mingiks takistuseks ;)

Hetk tagasi koristatud tuba. Mirteli ettekujutus toa ümberkujundamisest.

Kuna me haiguse ajal õue minna ei saanud, oli vaja leida rohkel tubaseid tegevusi. Leidsin FB ägeda pühadekaunistuse tegemise õpetuse. Seda tegevust jätkus päris mitmeks päevaks. Esimene päev joonistasime ja värvimisime munad. Mirtel sai esimest korda kätt proovida vesivärvidega.

Punane kampsun

  Jah just see sama punane kampsun, mida ma olen juba umbes 4 korda ümber teinud vist?
Kuigi ma olin ta peaaegu valmis saanud ja otsustasin et nüüd aitab, pesen ja pressin ära ja küll ta siis kantavaks muutub. Aga ei. Ta oli mulle siiski lootusetult kitsas. 
Nii et, harutasin ta peaaegu käisteni uuesti üles. No mitte päris käisteni, sinnamaani kus algab heledam triip.
Õnneks mulle neid palmikuid kududa meeldib ja praegu pole veel alla andnud. 

 Üks asi on tegelikult veel, mis mind selle kampsuni puhul häirima hakkas. Pildil on seda ka veidi näha, kuid seljasolles veel eriti. Nimelt keskel tuleb heledam laiem triip sisse. Täielik värvierinevus!
Ma küll teadsin et see võib nii juhtuda, kui ostad lõnga eri kohtadest. Lõngavöö peal kirjas küll et täpselt sama nr. ja värv. Enamuse lõngast tellisin hulgim netipoest, aga kuna tundus et jääb väheks, siis ostsin poest juurde. Kududes ei saanud ka kohe aru, et mõned tokid teist värvi. Alles selga pannes.

Veel üks kaelussall

Kuigi sel talvel justkui vajadust paksude sallide vastu pole, valmis veel üks. Selle kudumine on lihtsalt nii mõnus! Pealegi ei sobinud eelmise kaelus sugugi kõikide jopede juurde ;)

Kodus oli varudes vanaroosa Dropsi Merino olemas ja nii ta jälle varrastele võetud sai. Muster muidu sama mis eelmisel, aga alumise ääre tahtsin muuta teistsuguseks, nii et veidi omaloomingut kah juurde.

Eesti sünnipäev 2020

 24. veebruari hommikul säras päike kõrgelt ja tõotas ilusat ilma paraadiks.

Külmkapis ootas kilu võileivale minekut ja lapsed lunisid toorjuustukooki.

Oli mõnus pidupäevahommik!

Koogi tegin ja mustikatega ei hoidnud ennast tagasi, kuigi võib olla pidanuks ;)

Toorjuustuga ei ole siin koogil küll mingit pistmist, kuigi esiti võib nii tunduda.

Tegelikult on see järjekordne variant valge shokolaadi-kohupiima tordist Ragne Värgi blogist. Mitmeid kordi läbi proovitud ja meie pere lemmik.

Pesamuna jäi eelmisel õhtul haigeks ja tema sellest päevast suurt rõõmu ei tundnud.

Lapsed tegid oma paraadi eelmine päev koos isamaaliste lauludega ära ja tõmbasid oma toa juurde lipu ülesse. Kahju et sellest mingit videot ei ole, sest Mattias pingutas ikka kõvasti.

Kahekesi Laulasmaal ja sõbrapäevalillede valimine

 Et oma talvepuhkusse väheke vaheldust tuua, tuli mõte SPA-d külastada ja kuna Pärnu omadele juba mitu ringi peale tehtud, vaatasime kaugemale.
Laulasmaa tundus just paraja autosõidu kaugusel. Ei pea ise isegi merd ületama ega midagi.
Seekord täitsa kahekesi. Aeg iseendale.
Päike näitas ennast lausa kaks päeva järjest! Hestia SPA on kohe mere ääres. Rannaliivale viib lühike laudtee. Rand ise hästi chill koht, ei midagi üleliigset. Taamal ujusid luiged. Rannariba suht kitsas aga mõnus jalutamiseks. 
Enne kui päike mere taha vajus, paistis ta veel eriti eredalt. Valgus oli selline soe. Naersime veel pilte vaadates, et kui jopet seljas poleks, arvaks et soe suveõhtu ;)

Peakoka tervitus - suitsuvutiamps

 Järgmine päev oli valentinipäev ja selle asemel et kodupoole sõitma hakata, sõitsime hoopis edasi.
Esimeseks peatuspaigaks oli  Jägala juga. Kindlasti on huvitav vaatepilt kui juga on jäätunud. Aga ka praegu oli seal ilus vetemäng valju veekohina ja mühinaga. Ja jummal tänatud et lapsi kaasas polnud! Seal oli igalpool nii ebaturvaline, piirdeid peaaegu polnudki. Ma poleks siis vist ringi üldse vaadata saanud, ainult lastel silma peal hoida. Või on mu üliarenenud selline `lapsevanemapilk` mis näebki kohe esmalt sellised asju?!

 Tagasiteel tegime väikese peatuse Türisalu pangal, mis peaks olema kõige paremini ligipääsetav pankrannik. On liigagi hästi ligipääsetav, õnneks sinna palk ette pandud et kohe otse vette sõitmise isu veidigi takistada.

  Ja siis sõitsime Hortesesse! Seal ma tundsin ennast tõsiselt nagu oleks kommipoodi sattunud. Õnneks ma teadsin suht hästi mida ma tahan ja valik läks sellevõrra kiiremini. Sõbrapäevalilleks valisin sulgvõhiku, mis peaks igatepidi hea ja kasulik taim kodule olema. Silmailuks veel mõned priimulad juurde. Ja ainult mõned asjad veel...

         Kodus ootas meid suur tordisöömine ees. Lapsed olid koos vanaemaga teinud küpsistordi ja meie haarasime ka teepealt tordi kaasa. 

Ja mis on veel mõnusamat talvepuhkuse ajal teha kui kududa ja seebikaid vaadata :)

25.jaanuaril maal

 Püsivat lumekatet sel aastal tulnud ei olegi. Ja ega ilmaennustused seda enam lubagi.
Ilm on helgem kui päike väljas. Tegelikult tundub selle igavese pruuni ja halli taustal, nagu hakkaks muru rohelisemaks minema.

Kui pühapäeval päike ennast näitas ja vend maale kutsus, ei olnud pikalt mõtlemist.
Seekord oli Ivor-Marten see, kes esimese asjana ütles - lumikellukesed õitsevad!

                          Mirtel oma autoparki üle kontrollimas

Kaelussall

 Olen vist igal aastal kudunud lastele vähemalt ühe kaelussalli.
Mingil hetkel venivad nad välja ja erilist kasu neist enam pole.
Olen siiani teinud nad ka üpris lühikese kaeluseosaga, kuna kombel endal juba kõrge krae.
Oma kogemusest tean nüüd, et Dropsi meriino venib veel eriti kiiresti välja.
Sellepärast tegin seekord taas Schahcenmayer merinost. Lõng merino extrafine 120.
Mustri leidsin FB kooskudumise grupist.