Kuutsemäel

 Oleme tükk aega hoogu võtnud, et minna Kuutsemäele. Selle mäestlaskumisega vist on nii, et kas ei meeldi üldse või siis hakkab väga meeldima. Olen kunagi seda kogenud ja pisiku külge saanud. Algul arvasin küll, et lähen kohe varsti jälle. Aga siis tulid väikesed lapsed, ilma lumeta talved jne. Sada muud põhjust. Kasvõi näiteks see, et oled peale töönädala lõppu nii väsinud, et jõuad vaevu minna lapsega kodulähedale mäele kelgutama. Ja see on ka ülim pingutus.

Aga kui nüüd teatas Marko reedel, et järgmisest nädalast hakkab lumi sulama ja läheme käime homme Kuutsemäel ära. Siis tuli ennast kokku võtta.

Lapsed ei olnud keegi huvitatud. Mis on ka hea, sest saime keskenduda kõigepealt enda suusaoskuste meeldetuletamisele. Rahvast oli ka nädalavahetusele kohaselt päris palju. 

Kui suuskade üle kontrolli sai, oli ülejäänud juba puhas rõõm. Veidi küll hirmutav aga see on adrenaliin 😅

 

 

Mirtel sai endale prillid

    Sügisel saime lasteaiast teavituse, et Mirtel võiks silmaarstile minna. Ja võimalikult kiiresti.

Diagnoosiks saime, et Mirtelil on nn. laisa silma sündroom. Seesama, mis on kimbutanud issit, on siis nüüd Mirtelile edasi kandunud.

Hea uudis on muidugi see, et sellest kasvab välja. Aga see eeldab prillide ja klapi kandmist. 

Nii saimegi endale prillid. Kui prillidega leppis Mirtel veel suhteliselt kiiresti, siis klapikandmisega pidime mõningad lahingud maha pidama. Ja peame siiani. Sest tallegi oli ehmatus, kui selgus et ta ühe silmaga nii halvasti näeb.

Prillid valis Mirtel endale ise. Lillad väikese sädelusega. Ja kui juba prillivalimiseks läks, siis solidaarsusest tellis ka issi endale prillid. Tal on neid vaja muidugi lugemiseks. 

Tänaseks on Mirtel oma prillidega juba igati harjunud ja toimetab nendega igapäevaselt. Kuid lasteaeda minna julges ta nendega alles nüüd.

Prillide valimine. Alles kolmandas prillipoes oli Mirtel valmis ise valikut tegema.

Õige prillipaar tõi lõpuks ka väikese naeratuse näole.

Mirtel uisutab

 Sellel talvel õppis Mirtel uisutama! Esimene kord koos jääle minnes pabistasime mõlemad, et kuidas ta küll püsti seisab ja kas ikka oskan teda toetada. Raamid olid ka kõik välja laenutatud tol hetkel.

 Tegelikult püsis Mirtel püsti küll ja varsti sai liikumisegi selgeks. See raam oleks teda vaid takistanud.  Esimesed ringid tegi minu ja issi vahel, siis aga arvas et see takistab teda ja hoidis ainult ühel käest kinni. Talle hakkas see uisutamine kohe väga meeldima.

 Koos issiga jõudsin nad vahepeal vähemalt 6-7 korda õhtuti uisutamas käia, ennem kui mina koos temaga jääle sain. 

 Mingil hetkel tundus mulle, et Mirteli jaoks ei ole oluline rahulikult uiskudega kulgemine, vaid et hoopis kiiremini edasi saaks. Igastahes tegi ta mulle juba mitme ringiga ära :)

Esimesed arglikud katsetused

Talvine

Väljas on täielik talvevõlumaa. Kui vahepeal sadas lund aina juure, 

siis nüüd on väljas pakane. Selline mõnus 16-20 c on täitsa tavapärased  külmakraadid.          

Talvevarustus on kõik igapäevaselt käigus ja olen õnnelik, et eelmine aasta endale korralikult soojad saapad soetasin. Eelmisel talvel kandsin neil küll vist ainul korda 2, sest noh, soe talv oli ju. Sellel aastal teenivad nad mind aga korralikult.

Ja poisid on aru saanud, et müts on ikka üks väga hea asi. Mitte ainult ilu pärast ja et ema käsib. Soe on ikka ka.

Oleme avastanud uusi künkaid kelgutamiseks. Kõndinud merejääl ja nautinud talvist metsailu Valgerannas.

Hanged ukse juures aina kerkivad

Kosutuseks üks apelsini-moonikeeks

Kootud peapael

 Huvi pärast tahtsin ära proovida selle peapaela keeru kudumise. Õigemini sellega ju lõpetatakse peapael. Keerd tulebki sinna alles lõpus, kui peapael kokku õmmeldakse.

Lõngaks valisin pehme ja koheva KATIA Concepti cotton-merino, color 104. 70% on puuvilla ja naha vastas hästi mõnus. 

Kudusin peapaela kalamehe patentkoes, nii jäi kuidagi kohevam ja ilusam kude. Õigem oleks vist öelda valepatent selle kohta aga kutsutakse ka kalamehe soonikuks.

 Kuna hetkel naudin talvepuhkust, siis on aega endale uusi poolikuid asju tekitada 😊

Mõtlesin küll järgmised sokid sellest raamatust kududa, aga siis jäi netis silma see muster. Ja loomulikult oli vaja läbi kududa.

                                               

                                            

                              Minust on vahepeal jälle saritellija saanud 😋 

                      Kass sai lõngakera kätte