Talvevõlumaa

 Nüüd on mitu head ööd lund muudkui juurde sadanud. Muidu täitsa harjunud juba, et maa on pidevalt ilus valge. Aga see kogus mis eile maha tuli!!! 

 Ja noh, siis sadas täna öösel mitukümmend sentimeetrit veel juurde. Täna hommikune vaade, mis aknast paistis pani lausa ahhetama.

 Ja no ma alles teist päeva haige, aga oma autot tuvastasin maja ees ainult asukoha järgi. No ja tegelikult oli see ka ainuke kel nii suur lumemüts peas.

 Triibu reaalselt keeldus täna õue minemast. Sai aru et hanged on üle pea. Eile veel läks, aga siis totsatas ka lauapeale maha ja kuskile jalutama ei kippunud. Täna nautisime mõlemad toast seda talvevõlumaad.

Talvises Tartus

  Käisime nädalavahetusel Tartus. 

 Plaan oli laupäeval kohale jõudes kohe Auras ära käia ja siis Dorpatis ennast välja puhta, et õhtul vanalinnas jalutada. 

 Kuna Auras ajalist piirangut ei ole, siis suplesime seal arvatust kauem. No ikka nii, et sõrmeotsad lõpuks krimpsus. Aura oli just renoveeritud ja nägi täitsa viisakas välja. Veekeskuses oli päris mitu toru ka, aga lapsed haigutasid nende peale, need pidavat niii igavad olema. Õnneks oli mõnus suur saunakeskus, kus enamuse ajast veetsime.

 Õhtusöögi tegime Vapianos ja imelisse vanalinna jõudsime ka. Kui Mirtel uisuplatsi nägi, tekkis tal muidugi kohe vastupandamatu uisutamissoov. Pidin siis endale ka uisud alla panema ja nii äge oli seal jõulumuusika saatel tulede valgel liuelda.

 Järgmine päev oli plaan Gardesti külastada. Seal läks ilmatuma aeg, sest vaadata oli mega palju!  Mirtelil veetis enamuse ajast jõuluvana eest pagedes. Lausa uskumatu kuidas ta jõuluvana kartis!!! Ometi oli selline muhe mees, kes salmi ei küsinud vaid lihtsalt muhedat juttu ajas. Kiitis mu jõulutähe valikut veel. Viisakas vana :)

Söödud muhvinite kogus!!! 😂

Kui päris jõuluvanaga pilti ei saanud. 

See oli see turvaline jõuluvana, kes ei liigutanud.

Esimene advent

 Esimese advendi hommik oli mõnusalt talvine - külm ja lumine. 

 Päkapikud olid öösel vaeva näinud ja hommikul oli rõõmu kui palju. 

Pealelõunat käisime kesklinnas advendituld toomas. Ilm oli just parasjagu mõnus -3 kraadi, kannatas jalutada küll. Sel aastal päris puud iseseisvus väljakule ei tulnud, olid hoopis ägedad valgusinstallatsiooniga  isetehtud kuused. 

 Mul juba mitu päeva isutas keeksi järele. Pühapäevaks see realiseerus apelsini keeksiks. Kõik sõid, ka need "apelsini keeksi ma küll ei söö"-d.

Advendituli on käes!

Nädalavahetusel käisime kelgutamas ja imeliselt lumist metsa nautimas. Tahtsin mõne männioksa kaasa võtta, aga no nii kõrgel! Järgmine kord peaks madalamate puudega metsa valima ;)

Kui hommik algas rahulikult, siis päeva lõpuks läks ikka asi lappama. Peale vanaema külaskäiku sai kõike kahega korrutada. 

Esimene lumi

 18.november hommikul hakkas vaikselt lund sadama. Sadas kohe peaaegu kaks ööpäeva jutti ja päris korralikult. Siiamaani maas. 

 Tänan õnne, et mul oli talvevarustus varakult üle vaadatud ja ära soetatud. Kõik läks kohe käiku ka. Sest kui juba lumi maas siis tuleb sellest rõõmu tunda. 

Nüüd ma ootan kui see esimene lumi ära sulab, siis saab ükskord oma roosid ka ära mullata ja talveks ette valmistada. Pole veel sulanud, hoopis juurde tuleb. 

Lumine Kadripäev on ka ära peetud. Mirtel jõudis koos klassiõega Katri jooksma. Veidi arad olid aga said kahekesi hakkama ja olid väga tublid. 

 

Mardisanti jooksmas

 Mirtel on ammu tahtnud marti jooksmas käia, aga ma pole lubanud. Sest iga kord kui mardile minek, selgub et ettevalmistus on puudulik. Vot ettevalmistus tuleks kõigepealt ära teha, laulud ja kava selgeks ja siis, palun väga! Seekord võttis vanem naabripoiss ta kampa ja oli vedajaks. Mirtel sai oma esimese päris mardijooksmise kogemuse nüüd kätte. Suur kommisaak oli ainult boonuseks. 

Juhtus nii, et naabrimees saatis Terevisiooni meie laste mardiseltskonnast pildi. Ma ise ise ei oleks näinudki, aga sõbranna õnneks nägi :)