Tegus nädalavahetus

 September algas meil suht sportlikult. Mitte mulle mõistagi. Mul peab ikka kõva motivaator kõrval olema. Või siis selline sõbrants kes väga tagant sunnib. Aga isegi tema ei viitsinud sel aastal. Ja üldsegi, ühest jooksutrennist mulle suve jooksul piisas.

Aga Mirtel tahtis Jaansoni kahe silla lastejooksule minna ja mis mul sai selle vastu olla. 

Tegid päev varem maja ees kõvasti jooksutrenni teiste lastega.

Seda küll paraku ei treeninud, et kuidas strarti mitte maha magada 😀

Aga järele ta jõudis ja oma klassi tüdrukutest jooksis mööda. Kokkuvõttes 10 kohta ja tubli tulemus. 

Hasarti jagus teistelegi tuttavatele kaasaelamiseks.

Pühapäev toimus perepäev. Seekord Nõmme seikluspargis. Mirteli jaoks jällegi nagu spordipäev, sest kus aga ronida ja turnida kannatas, seal tema ka oli. Ilmaga väga ei vedanud, vihma kallas ka vahepeal. Sestap jäid puudeotsas rajaläbimised ära. 

Mirteli lemmikuks osutus minigolf. Oli seda ammu tahtnud proovida ja nüüd tegi issile ära. 

See kord, kus lapsele antakse võimalus ennast jäätiseks süüa. Aga tema valib hoopis õuna 😮

Ja kui juba Tallinnasse tulek, egas siis tühja autoga saa koju minna.

Nagu möödaminnes sai peale haaratud laelamp Matule ja uued kapid. Ja Mirtel sai lõpuks endale korraliku kirjutuslaua tooli.

Et kooliaeg saaks korralikult alata. 

1.September

 Kooli aasta algas päikesepaisteliselt. Viisime Mirteli aktuse alguseks kooli ja kuna aktus oli õues, siis saime ka sellest osa. Me ei olnud meie klassist üldsegi mitte ainsad lapsevanemad, olid teistelgi vanemad kaasas, kes ei kippunud koju. Naersime, et lapsed õnneks veel selles eas, kus meid ei häbene ja me ei pea hiilima sinna:) 

 Tore oli vaadata kuidas lapsed peale suvepuhkust  kallistasid ja sädistasid. Nad on ikka üks väga vahva kamp. Ja siis kui tuli õpetaja, jooksid nad ta peaaegu pikali teda kallistama minnes ;)

 Hiljem käisime Vrapimajas söömas ja kodus ootas kohustuslik koolialgustort.

Sume august

 Augustit oli küll ainult hekeks.

Tagantjärele pilte vaadates tundub et midagi ikka jõudsin teha.

Sai kolleegidega rannas sumedal augustiõhtul Düünikontserdil Tanel Padarit kuulatud ja hiljem kuuvalgel meres ujumas käia. Nädal hiljem Laulasmaal mereääres peaaegu sama korratud ;)

Lastega sai koos jões ujutud. 

Klassikokkutulekule jõudsin, mis oli korralik naeruteraapia ja hakkab juba festivali mõõte võtma.

Ja kui kõik suvelõpupeod sai peetud, jõudsin maale ka. Mõnda lille nägin isegi õitsemas. Seda avastasin ka, et poisid on paaril toal seinad paljaks kiskunud ja alustanud krohvimistöid. Ei teinudki nalja, et läheb krohvi ostma. 

Ema on mul ikka leidlik lille toestamises 😆

Mattias 15

 Juhtus jälle nii, et Mattiase sünnipäevaks läksin mina kodust ära. 

Sünnipäeva hommikul valmistasin väikese üllatuse ja edaspidine jäi juba teiste kanda. Kuna Mattias valis endale mõned riided välja, mis ma talle ära tellisin, siis jäi talle pakkide avamise rõõm. Ja loomulikult kuulub sünnipäevahommikute juurde Barni karuke 😊

See aasta oli ka esimene aasta, kus Mattias üldse mingit sünnipäeva ei tahtnud. 

Väikese erandina olid vanaemad lubatud. 

Mina asusin sel hommikul kolleegidega Laulasmaa poole teele. Sihtkohaks LaSpa. 

Vastuvõtt oli soe.

Kuigi ilm oli igati päikesepaisteline, eelistasin mina, erinevalt paljudest teistest, ainult varbad merre kasta ja nautisin veemõnusid Spas.

 Peale mõningast muljetejagamist ja motiveeritust sõime lõunat Käbi restoranis. Õhtusöök oli Wiccas. Olin seal restoranis varemgi käinud ja tõelise gurmee elamuse saanud. Ei pidanud seegi kord pettuma. 

 Kõigepealt toodi peakoka tervitus, mida küll tutvustati, aga oma udupeene koosluse tõttu meelde ei jäänudki. Tõeliseks elamuseks osutus eelroaks valitud seenevaht. 

 Kuna seltskond oli suur, oli restoranil kenasti läbimõeldud ka asjaolu, kuidas õiged road omanikuni jõuavad. Igaüks sai uksel kaasa haarata oma nimega kaardi, kus siis kogu enda valitud menüü peal. Oli kenasti abiks ka neile, kes enam ei mäletanud mida varasemalt tellis. 

 Kohaliku valge kalana toodi lauda tuur, mida ma varem ei olnud söönud, aga mis maitses ülihästi! 

 Magustoiduks oli hapukoore pannacotta tuha biskviidi ja kuslapuumarjadega, mis oli samuti ülimaitsev. 

 Kuna õhtu oli mõnusalt soe ja tuulevaikne, nautisime pikalt õuesolemist. Mereääres seal paraku valgustust ei olnud ja kui nii pimedaks läks, et enam õieti arugi ei saanud kellega räägid, liikusime hotelli poole, kus oli hästi õdusad istumiskohad, kus kannatas veel pikalt olla.