September algas meil suht sportlikult. Mitte mulle mõistagi. Mul peab ikka kõva motivaator kõrval olema. Või siis selline sõbrants kes väga tagant sunnib. Aga isegi tema ei viitsinud sel aastal. Ja üldsegi, ühest jooksutrennist mulle suve jooksul piisas.
Aga Mirtel tahtis Jaansoni kahe silla lastejooksule minna ja mis mul sai selle vastu olla.
Tegid päev varem maja ees kõvasti jooksutrenni teiste lastega.
Seda küll paraku ei treeninud, et kuidas strarti mitte maha magada 😀
Aga järele ta jõudis ja oma klassi tüdrukutest jooksis mööda. Kokkuvõttes 10 kohta ja tubli tulemus.
Hasarti jagus teistelegi tuttavatele kaasaelamiseks.
Pühapäev toimus perepäev. Seekord Nõmme seikluspargis. Mirteli jaoks jällegi nagu spordipäev, sest kus aga ronida ja turnida kannatas, seal tema ka oli. Ilmaga väga ei vedanud, vihma kallas ka vahepeal. Sestap jäid puudeotsas rajaläbimised ära.
Mirteli lemmikuks osutus minigolf. Oli seda ammu tahtnud proovida ja nüüd tegi issile ära.
Ja kui juba Tallinnasse tulek, egas siis tühja autoga saa koju minna.
Nagu möödaminnes sai peale haaratud laelamp Matule ja uued kapid. Ja Mirtel sai lõpuks endale korraliku kirjutuslaua tooli.
Et kooliaeg saaks korralikult alata.
Kooli aasta algas päikesepaisteliselt. Viisime Mirteli aktuse alguseks kooli ja kuna aktus oli õues, siis saime ka sellest osa. Me ei olnud meie klassist üldsegi mitte ainsad lapsevanemad, olid teistelgi vanemad kaasas, kes ei kippunud koju. Naersime, et lapsed õnneks veel selles eas, kus meid ei häbene ja me ei pea hiilima sinna:)
Tore oli vaadata kuidas lapsed peale suvepuhkust kallistasid ja sädistasid. Nad on ikka üks väga vahva kamp. Ja siis kui tuli õpetaja, jooksid nad ta peaaegu pikali teda kallistama minnes ;)
Hiljem käisime Vrapimajas söömas ja kodus ootas kohustuslik koolialgustort.
