Nii maitsev roosa puuviljane lillemull oli :)
Seekordne katsetus apelsinikeeksiga. Sisse läks apelsinimahl ja pooleks kookosejahu. Juba parem tulemus, aga õli tuleb ikkagi võiga asendada.
Sellel aastal keskendusin eelkõige lillhernele, mis eelmisel talikülvil nii hästi kasvas. Plaanis on teha lillherne postamendid, poisid lubasid ka õla alla panna materjali muretsemisega.
Mingid udupeened lõvilõuad olen soetanud, Madame Butterflay, pakis ainult 7 tera!
Nagu tavaks on saanud, toon selliste külmakraadidega õue koos tekkide-patjadega ka oma villase rahvariide seeliku. Selle sain ma kunagi vanatädilt päranduseks. See on nagu mälestus vanaemalt ka, pärineb tema sünnikodust Vahenurmest. Kangastelgedel kootud villasest lõngast Pärnu-Jaagupi värvi triipudega. Ega ma teda eriti kandnud ei ole, aga selliste ilmadega on põhjust teda jälle välja otsida, tolmust tühjaks saputada ja õue väljaväitusele panna :) Et ikka kestaks.
Kuna krõbedad miinuskraadid on juba päris pikalt kestnud, siis mõtlesime randa merejääle jalutama minna. Kui autole oli raske kohta leida, hakkasime aimama et rannas miskit toimub. Ja rahvast oli jääl tõesti palju.
Eemalt merelt paistis väike täpp, kuhu enamus suundus. Kuna ilm oli mõnus ja tuult peaaegu polnud, võtsime suuna mere peale. Kohale jõudes selgus et u 2km kaugusele rannast oli üles seatud kohvik pirukate ja kalasupi ning muu hea-paremaga. Ja isegi lõkked olid!
Tagasi oli päris karm tulla ja pakane hakkas vaikselt nina näpistama. Kuid see oli mõnus käik.
Kohapeal pakuti ka kuuma teed, nii et külmatunnet peale ei tulnudki. Plaan oli kohale jõuda pimedas, nii et kogu park oleks juba tuledesäras. Selle ainukeseks miinuseks oli see, et hirvesid me pimedas õieti ei näinudki. Küll aga kuulsime nende võimsate sarvede klõbinat.
Park ise oli kaunis nagu talvevõlumaa.