Vat see on päev, mida ma igal suvel väga ootan.
Ja kui isegi hommikul on tunne, et sel korral küll kuskile minna ei viitsi, siis hiljemalt pealelõunat leian ma ikka ennast kuskil siidrimajast või lambaaediku tagant:)
Sel aastal oli mul aga kindel plaan külastada Tõrvaaugu tatramahetalu Raplamaal.
Peamiselt selle tõttu, et seal talus on minijaks ja toimetajaks mu armas töökaaslane Helene. Tema sõnul saab lambaid lähedalt näha-katsuda, tutvuda nende uute mahetalu toodangutega ja mitte vähetähtsam- lambašašlõkist isu täis süüa:)
No ja siis veel hiljuti soetatud uus kombain, kuhu lapsed saavad ronida. Nii et kõigile midagi. Mulle isiklikult tunduvad lambad väga sümpaatsed.
Ma tegelikult olin Tõrvaaugu talus juba mitu aastat tagasi käinud, päris huvitav oli näha, kuidas nad vahepeal arenenud on. Ja seda olid nad tõesti kõvasti. Uued suured hooned ja puha. Nende põhitegevuseks on jätkuvalt tatra kasvatus. Läbi Helene on meie toidulaulae igasugust huvitavat kraami tatrast jõudnud, alustades tatra müslist kuni makaronideni.
Päev oli ülimõnus, kogu masinapark sai läbi ronitud, lambad ära silitatud. Õunaias mängiti akordioni, hiljem tuli lausa puhkpilliorkester. Ivorile hakkas meeldima tatraleib, mida soetasime kaasa.
Talude päeval on veel see hea asi, et alati palju rahvast liikvel, kunagi ei tea keda võid kohata. Seekord trehvasime kolleegiga Tallinnast ja sõbrannaga lähemalt ja juttu jätkus kauemaks.
Tahtsin ju veel ühte aiandustalu külastada aga pole hullu, järgmine kord, sest sinna poleks kuidagi enam jõudnud.
.JPG)
