Eile hommikul otsustasime, et võiks Mirteli juuksurisse viia. Tukka lõikama.
Kuna issil oli ka vaja lõikama minna, siis oleks hea esimest korda koos
mitmekesi see käik ette võtta.
Meil on oma perejuuksur - Maire, kelle hoolde oleme juba väga pikka aega
kõik oma pead usaldanud. Oligi tagumine aeg Mirtelil ka temaga tutvust sobitama hakata. Oma juuksuriga on meil nii pikaajaline suhe et selle algust enam täpselt ei mäletagi. Kõik oma pereliikmed olen riburadamisi tema juurde viinud. Ja hea juuksur on hindamatu väärtusega! Ta on meil lausa nii hea, et teeb vajadusel koduviisiite. Ja kui ma kunagi rumala peaga ennast ise lillaks värvisin, siis oli esimene asi õhtul tema ukse taha kaapima minna. Loomulikult aitas ta mind hädast välja ja ma ei pidanud mütsiga edaspidi tööl käima.
Uksest sisse minnes hakkas Mirtel kohe pelgama, kuna juukselõikusmasin surises.
Aga tukk sai lõigatud ja seda käiku pidi ju pontšikutega tähistama!
Varasemalt olin seda tukalõikust mina teinud, aga see higi/aeg/vaev mis sellepeale kulus, ei tundund enam mõistlik. Sest kuidas on küll võimalik et see mis juuksuril 5 min. aega võtab, teen mina oma tund aega!
Koduse lõikuse puhul võtab sissejuhatus lõikamiseks juba nii palju aega, et selleks ajaks kui Mirtel koostöövalmis on, olen mina juba väsind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar