Advendiaeg

 Kui tavaliselt olen ma selline aeglane kodukaunistaja, kes alles jõulueelsel nädalal jõudnud kõik jõulukaunistused välja tuua, siis see aasta läks teisiti. Seda muidugi tänu lastele. Juba 30. november oli selge et kaunistamisega tuleb KOHE pihta hakata. Ma sain laupäeva hommikul vaevu oma kohvi joodud, kui mind sunniti jõuluasju välja tooma. Nagu jääks hiljaks või miskit! 
Alguses oli jutt pigem selline, et kõigepealt jõulusokid ja mütsid ja siis vaatame edasi.

Aga kui ma juba suure kasti alla võtsin, oli selge et niisama see tagasi ei lähe. 
Ja lastest innustatuna ladusingi kogu jõulukaunistuste kraami välja. 
Ja ongi tore, ühekorraga töö tehtud. 

 Laupäeva õhtul ei jõudnud Mirtel kuidagi ära oodata, millal saabub pühapäev, 1.advent. Ma isegi ei tea, miks ta seda nii väga ootas. Eks pakkus ekstra suurt rõõmu seegi, et lumi tuli maha!
Igastahes oli tal kella 6 õhtul juba pidžaama seljas ja tahtis magama minna, siis tuleb homme rutem ju! 
Loogiline.

 

Kõik huvilised asja kallal.

 See hommikune veidi jonnis olekuga päkapikk oli esimene ohu märk, et miski pole päris korras. Peale lõunat tõusiski korralik palavik. Nii et sel aastal jõudis linnakuuse alla advendituld vastu võtma ainult vanem poeg. Tema kommentaar oli napp - külm oli. Ja et pooled lapsed olid tema arust samasuguse kombekaga nagu Mirtel. Kogu aeg tundus nagu oleks Mirtel seal olnud ;)

Kaunist advendiaega!