Ta õitseb siiski.

 Ostsin mitu aastat tagasi pisikese jõulutähe. No ja eeldasin et ta võiks siis jõuludeajal ka õitsema hakata. Ei hakanud. Kohe mitu aastat ei hakanud. Vahepeal arvasin et see on hoopis see ülestõusmispühade ajal õitsev kaktus, veidi teise sordinimetusega. A ei miskit. Ära ma teda visanud ei ole, peab teine päris hästi vastu. Ikkagi kaktus ju. Vahetasin hoopis asukohta.

 Ja nüüd selle aasta jaanuaris viskas korraga sellised kaunid õied külge!

Ilmselgelt oli talle varasem asukoht vastumeelt.

 Jaanuaris sai läbi kammitud erinevaid sisustuspoode. Mul oli üks kindel kapp puudu. Olen teist juba pikemat aega otsinud, aga keeruline leida, kuna see kapp peab vastama paljudele eri kriteeriumitele, alustades pistikupesadest, laiusest jne. Kuskilt pidi tegema ikkagi järeleandmisi. Aga mis kõige veidram, kätte on jõudnud aeg, kus mööblipoest koju jõudnud isalt võetakse kast ukselt ära. Sest poisid tahavad selle ise kokku panna! Suurte poiste lego 😀 Pusimist oli, aga sai üksi hakkama.