Kuidas me loomaaias käisime ja päev Haveni sadamas lõppes

 Me polnud juba päris mitu aastat Tallinna loomaaias käinud. Üks põhjusi oli kindlasti see, et pärast viimast Riia loomaaia külastust tõdesime, et meie lapsed suurt loomadest ei hooli.
Aga kui pakkusime välja Tallinna minnes ka loomaaiast läbi minna, oldi kohe nõus.
Päev oli pikk ja põnev.
Algas loomaia külastusega.
Siis läksime sugulastele külla, kus oli lausa väike suguvõsa kokkutulek.
Ja kui me juba Kakumäel olime, soovitati ka sealsest uuest sadamast läbi minna.
Oli hästi soe suvepäev ja loomaias oli jäätisepäev. Ehk et loomadele anti külmutatud maiust, vastavalt siis igaühe maitsele:)

                      Jäätist nautisid kuumal suvepäeval nii lapsed kui loomad.

Mirtel ootas hirmsasti jääkaru külastust ja ümises terve tee sinna isetehtud jääkarulaulu:)

 Siis kui käru katki läks ja lapsel jalad ära väsisid;) Miks küll just meil selliseid asju juhtub!

Minu sünnipäev

 Sel aastal sai sünnipäev hoo sisse päev varem, sest issi pidi ära sõitma. 
Parem ikka päev varem, kui mitu nädalat hiljem :)
Käisime lõunal Supelsakstes. 
Söögid olid maitsvad nagu alati. Ainult et pärast magustoitu pidime küll tõdema, et 5 koogi asemel, oleksime võinud tellida hoopis 1 koogi ja 5 lusikat ;) 
Nii magusad ja suured olid need!

    Järgmine päev kõlistasime klaase kokku tüdrukutega.

    

Mirtel 5

Mustsõstrasuine viiene. 

 ,m

Esimene juuksurikülastus

 Eile hommikul otsustasime, et võiks Mirteli juuksurisse viia. Tukka lõikama.
Kuna issil oli ka vaja lõikama minna, siis oleks hea esimest korda koos 
mitmekesi see käik ette võtta.
 Meil on oma perejuuksur - Maire, kelle hoolde oleme juba väga pikka aega 
kõik oma pead usaldanud. Oligi tagumine aeg Mirtelil ka temaga tutvust sobitama hakata. Oma juuksuriga on meil nii pikaajaline suhe et selle algust enam täpselt ei mäletagi. Kõik oma pereliikmed olen riburadamisi tema juurde viinud. Ja hea juuksur on hindamatu väärtusega! Ta on meil lausa nii hea, et teeb vajadusel koduviisiite. Ja kui ma kunagi rumala peaga ennast ise lillaks värvisin, siis oli esimene asi õhtul tema ukse taha kaapima minna. Loomulikult aitas ta mind hädast välja ja ma ei pidanud mütsiga edaspidi tööl käima.

 Uksest sisse minnes hakkas Mirtel kohe pelgama, kuna juukselõikusmasin surises. 
Aga tukk sai lõigatud ja seda käiku pidi ju pontšikutega tähistama!

 Varasemalt olin seda tukalõikust mina teinud, aga see higi/aeg/vaev mis sellepeale kulus, ei tundund enam mõistlik. Sest kuidas on küll võimalik et see mis juuksuril 5 min. aega võtab, teen mina oma tund aega!

Koduse lõikuse puhul võtab sissejuhatus lõikamiseks juba nii palju aega, et selleks ajaks kui Mirtel koostöövalmis on, olen mina juba väsind.