Riias jõuluturul

Kuna tekkis jälle vajadus Ikeasse minna, siis tegime seekord Riias pikema peatuse. Käisime vanalinnas jalutamas ja külastasime jõuluturgu. Riia jõuluturg on alati superilus olnud. Ja need imelised vaateaknad!

 Läks tahtejõudu vaja, et mitte neisse poodidesse sukeldud.

Jõuluturul jõime kuuma shokolaadi ja glögi, kuni kõigil oli süda paha.
Et siis seejärel mõnuga hapukapsast ja vorsti nautida.

Jõuluootus

 Kui tavaliselt oodatakse talvel põhiliselt lund ja jõule, siis see aasta oli rohkem seda jõuluootust. Sest üsna pea sai selgeks et seda lund detsembris küll ei näe. Või kui, siis pildi pealt. 
Tegelikult läks isegi hästi, sest esimesel advendil tuli lumi korraks maha.
Aga jõulutunne puges ka ilma lumeta sisse. Suht naiivne nagu ainult ilma peale loota ka ju ;)

Ühel ilusal talvehommikul lasteaeda minnes oli ta maas. Pidin muidugi juhust kasutama ja pildi tegema, sest mine tea millal jälle näeb.

Haiguspäev

 Täna olime Mirteliga kodused. Need haiguspäevad on teinekord väga produktiivsed. Juhul muidugi kui haigus sind ennast maha ei niida. Ma jõudsin täna lausa 3 riiulit riideid ära sorteerida ;)
 Paha palavik oli taandunud ja Mirtel mängis tunde iseendaga doominot.

Ja kui lõpuks venna koju tuli, sai koos temaga õppima hakata.

Advendiaeg

 Kui tavaliselt olen ma selline aeglane kodukaunistaja, kes alles jõulueelsel nädalal jõudnud kõik jõulukaunistused välja tuua, siis see aasta läks teisiti. Seda muidugi tänu lastele. Juba 30. november oli selge et kaunistamisega tuleb KOHE pihta hakata. Ma sain laupäeva hommikul vaevu oma kohvi joodud, kui mind sunniti jõuluasju välja tooma. Nagu jääks hiljaks või miskit! 
Alguses oli jutt pigem selline, et kõigepealt jõulusokid ja mütsid ja siis vaatame edasi.

Aga kui ma juba suure kasti alla võtsin, oli selge et niisama see tagasi ei lähe. 
Ja lastest innustatuna ladusingi kogu jõulukaunistuste kraami välja. 
Ja ongi tore, ühekorraga töö tehtud. 

 Laupäeva õhtul ei jõudnud Mirtel kuidagi ära oodata, millal saabub pühapäev, 1.advent. Ma isegi ei tea, miks ta seda nii väga ootas. Eks pakkus ekstra suurt rõõmu seegi, et lumi tuli maha!
Igastahes oli tal kella 6 õhtul juba pidžaama seljas ja tahtis magama minna, siis tuleb homme rutem ju! 
Loogiline.

 

Kõik huvilised asja kallal.

 See hommikune veidi jonnis olekuga päkapikk oli esimene ohu märk, et miski pole päris korras. Peale lõunat tõusiski korralik palavik. Nii et sel aastal jõudis linnakuuse alla advendituld vastu võtma ainult vanem poeg. Tema kommentaar oli napp - külm oli. Ja et pooled lapsed olid tema arust samasuguse kombekaga nagu Mirtel. Kogu aeg tundus nagu oleks Mirtel seal olnud ;)

Kaunist advendiaega!