Sügisene lilleilu maal

Gladiooli peenar on kui lõke aias.

Ema leidis neile sel aastal väga hea koha vaarikate varjus.

Suvel särasid vaarikad  ja hiljem olid nad pikkadele gladioolidele toeks.

Esmalt oli neid mingi 5 vist ja nüüd on neid korraga selline mõnus sületäis saanud.

Sel suvel tegid lapsed suurest igavusest hernehirmutise. Vastikult hirmus on küll, igakord kui pööran sinnapoole, on hetkeks tunne et misasja, kesse siin on ?!

 Mulle väga meeldivad maakodude juures floksid. Need hakkavad augustikuus esimesena silma. Mööda Eestit ringi sõites oli see nagu uus värske avastus, et maakohtades märkad kõigepealt suurt ja kirevat floksipõõsast ja alles siis selle varjus maja. Mis ise oluliselt tagasihoidlikum. Suuri floksipeenraid näebki rohkem vanade talumajade juures. Soetasin endale ka sel aastal mõned uued värvid. Üks peaks olema sinine ja teine kärtsroosa. Loodame et nad siis järgmine aasta peenras juba silmatorkavamad on.

 

13 aastat abielu

  13 -s pulma aastapäev, nimetusega maikelluke. 

Mis iganes see siis tähendab. 

Aga oli põhjus end veidi lille lüüa ja minna välja sööma.

 Vahepeal on see aastapäeva tähistamine tagasihoidlikumalt läinud. Oli aeg, kus ainus eesmärk oli lihtsalt kodust kahekesi välja saada ja kasvõi kinno minna. Mis oli ka väga ok ja meeldejääv päev. Eriti kui lapsed väikesed ja omaaeg väga piiratud. 

Eelmine aasta aga issit sel päeval kodus ei olnudki ja me läksime lastega hoopis tsirkusesse. 

Nüüd ma tundsin et põhiline oleks, et ma ise süüa tegema ei peaks. Naudiks teiste tehtut. Näiteks restoran Pastoraadis. 

Sealne köök sobib alati ja õhtusöök oli lihtsalt super!

Tegelikult nüüd kus lapsed suuremad ja nad nõus omapäi jääma, saab sagedamini kahekesi välja minna. Sel suvel õnnestus isegi õhtul Pärnus randa jalutama minna vaatama neid rannakohvikuid, millest siiani ainult kuulnud olime :)

 

Meie Palanga vol.2

Teine päev alagas veidi sombuse ilmaga.

Alustuseks tegime tiiru turul siis suundusime promenaadile.

Ja siis jäi meile teele ette velode laenutus. Lastele mõte meeldis, saime issi ka nõusse ja sõit võis alata. Pealegi oli meil nüüd katus pea kohal, kuna iga hetk tõotas tulla vihma.

Päris äge oli ja tunnike läks lennates. Närvirakke kulus ka, sest Mattiasele hakkas juhtimine hirmsasti meeldima. Mina aga kartsin kaasliiklejate pärast.

Kulgesime mere ääres ja külastasime merevaigumuuseumi.

Edasise päeva veetsime põhimõtteliselt Dinosauruste pargis. 

Kuna meil oli kaasas kaks nooremat last, kellele sellised pargid veel huvi pakuvad, siis ei kiirustanud neid tagant ka. Ivor poleks raudselt seal nii kaua olla tahtnud. Nii et hea kui lastel veel ühised huvid - ronimine ja turnimine.

Sekka dinosaurusi ka.

Täpiks i-peale oli 5 kinokülastus ja tagurpidi maja. Ma pole vist ammu kinos niimoodi karjunud. Või õigemini mitte kunagi. Väga uudne kogemus oli, eriti peale dinosaurusi. Ütleme nii, et kui sul ikka jalge ümber miskit siugleb ja õhku näkku puhutakse, siis pole see mitte teps hea tunne ;)

Nida poolsaarele ei hakanud minemagi. See jääb ilusamat ilma ootama.

Põikasime Klaipedas läbi hoopis suurest ja hirmus igavast ostukeskusest. Ise ka ei tea miks sinna tundus hea mõte minna olevat.

Seal pargis oli ka nn. väike loomaaed, kuhu kõndisid sisse ja sai paitada küülikuid ja alpakaid.

Kolmandal päeval külastasime merevaigumuuseumi, nautisin roosiaeda ja kulgesime mere ääres. Muuseumisse sisse ei hakanud minema. Esiteks polnud meil maske käepärast ja otsustasime et aeg ja olukord on selline, kus viibime siseruumides võimalikult vähe.

Tagasiteel külastasime ristimäge. See oli omaette elamus. Kui eemalt vaadates ei saanud aru et mis mägi, siis lähemale jõudes ja üles minema hakates oli ikka päris võimas.