Edeneb

 Mul on üks mõnus koht kuhu varjuda, kui linnakärast on tüdimus peal, kus ma võin teha suhteliselt kõike, mis pähe tuleb ja naljalt keegi juba segama ei tule. See koht on meie maakodu. Seal saan ma kohe kevadel näpud mulda panna, peenraid oma suva järgi ümber istutada ja muidugi suvi läbi niita. Selle niitmise asja on nüüd juba oma südameasjaks võtnud vanem poeg. Ja seda mitte suusoojaks,aga talle tõesti kohutavalt meeldib muru niita!
 Vanadel majadel on aga teadupärast kombeks lagunema hakata. Ükspäev lihtsalt tuli midagi ette võtta,  kui ei taha, et see päris kaela kukub.  Kui ikka katus laseb läbi ja hommikuks isegi voodi märg oli, oli juba asi tõsine.
 Nüüd me siis tasapisi kõpitseme selle armsa vana maja kallal. Seda enam, et see on vanaisa enda kätega ehitatud, on see maja meile kõigile veel eriti tähtis.
 Kõigepealt sai kõige tähtsam- katus ära vahetatud. Nüüdseks on järjekord fassaadi kallal. Motoks on, kui kõike korraga ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult! Noh, ja nii ongi. Ei jõua mitte kõike korraga. Hetkel edeneme tempoga aasta ja 1 sein. Tempot võttis muidugi maha ka see, et ennem seinu, tuli laduda uus vundament, millega meie naiivsed kohe arvestanud polnud. Aga see selleks, praeguseks on maja juba osaliselt päris uue kuue saanud.

Viimased lauad lähevad paika. 

 Mõni nädalavahetus kohe on selline, et jõuab palju ja pärast on tunne, et see kohe oligi topeltpikk;) Sellel nädalalõpul jõudsime ära teha päevase reisi Soome, mina käisin ära koolikokkutulekul ja nautisime pühapäeva maakodus. Kuigi Soomereis pidi meil tulema algselt täiesti lastevaba, siis rääkis vanem poeg end ikkagi kaasa ja no tema on juba mõnus reisikaaslane. Tegi ilma nurinata kõik käigud kaasa. Hommikusöök laevas õigustas end igati ja pärast oli energiat Ikeas 3 tundi ringi konnata.

                     Ja taamalt tuleb torm...


Kui päeval oli ilm igati ilus, siis laeva väljumisajaks jõudis ikkagi sadama hakata. Ja eemalt saatis meid suur punakas täiskuu.

 Kuigi tänasel päeval on poelettidel enamus asjad samad, leidub ikkagi midagi, mida meil veel ei ole. Üks asi, ilma milleta ma võimalusel Soomest ei lahku, on apelsini toorjuust. Ma ei saa aru, miks küll seda meil veel ei ole!? Võibolla ongi parem, sellest võib täieliku sõltuvuse saada;) Ja nüüd on neil sidruni toorjuust  ka veel.
 Lõngapoodi seekord ei jõudnudki, mis muidugi ei takistanud mind toidupoes paar tokki korvi panemast;)
 Soome on koht, kuhu iga kell jälle tagasi läheks ja alati on tunne, et aega jäi väheks.