esmaspäev, 8. august 2016

Pesamuna 2 sünnipäev

 

  Sellest on nüüd 2 aastat, kui see pisike ime meie perre sündis. Õige ta on, et alles laste pealt näed, kui kiiresti aeg kulgeb. Teiste laste pealt näeb seda küll veel paremini, aga ikkagi. Juba ma tunnengi, et see kõige magusam titeiga libiseb käest. Ei ole enam seda beebit, keda kõik said oma suva ja tahtmise järele väntsutada, vaid on kahel kindlal jalal kahene, kel nüüdseks oma tahtmine ja iseloom. Iseloomuga on Mirtelil nii, et pealtvaadates tundub ta uje ja hirmus kahtlustav. Võõrastega võtab aega, ennem kui kontakti leiab. Samas iga vähegi väiksema lapsega on nõus tänaval kohe kaasa minema. Kui Mirtel mul poes vahepeal silme alt ära kadus, teadsin teda otsida selle järgi, kus teised väiksed lapsed on. Tshekkasin juba ukselt ära, et poes on veel ema väikse lapsega ja ju mu tüdruk tema juurde tee leiab. Nii oligi. Mingil hetkel oli Mirtelil minust täiesti suva ja läks kaasa hoopis selle tüdruku ja tema emaga. Emad on teadupärast pikemad kui lapsed ja selle ema järgi sain kindlaks teha oma lapse asukoha.
 Selle ujeduse tagant hakkab aga mingil hetkel välja paistma kangem iseloom. Ja kahe vanema venna kõrval saab ennast maksma panna küll.  Mitte eriti  palju, sest tavaliselt isegi vennad leebuvad kui väikeõde midagi hirmasasti tahab.
 Kolmanda lapsena on Mirtel kõige vähem saanud uusi mänguasju. Kohe nii vähe, et ennem sünnipäeva ei mäletanudki, millal viimati. Vist jõulude ajal? Tegelikkus on see, et ega neid kanne polegi väga vaja. Niikuinii on teiste asjad hoopis huvitavamad ja üldsegi, milleks mänguasjad, kui on olemas vendade kooliasjad, telefonid, emme nõud ja sahtlid, kuhu igapäev ei lubata.
 Ja kuigi pole uusi asju, on meil arvestatav kogus vendadest järelejäänud mänguasju. Sestap otsustasime et sünnipäevaks ei too ise mänguasjadele lisa, vaid kingime hoopis jooksuratta. Ja kuigi ma alul pelgasin, et äkki on see rattamõte liiga vara, siis tegelikult oli see ikkagi parim kingitus! Sõit on käpas ja ratas veetakse igale poole kaasa. Nüüd ei pea ma enam teiste rattaid Mirteli käest päästma:) Tegelikult õppis Mirtel vahepeal ära kolmerattalise tõukekaga sõitmise, aga nähes mis kiiruseid ta sellega arndama hakkaks, lükkame selle asja muretsemise edasi.
 Kõnega on meil nii, et sõnu tuleb, tuleb 3 sõnalisi lauseidki. Aga pikemad jutud peetakse maha omas keeles. Ja laulud.
 Potil käimist ikka veel harjutame.
 Une-ja päevakava on viimasel ajal totaalselt paigast ära. Ise väga eeskujulikult ei pinguta ka. Nii mõnus on ju kaua ülal olla ja hommikul poole 10-ni lastega põõnata. Keegi ei nurise ka, ainult endal tekib päevavarga tunne. No aga mis sa teed, kui just õhtul on mõnus teha pikki  jalutuskäike, kuulata rannas Weekendi muusikat, või istuda maakodus pimedani lõkke ääres. Küll me augusti lõpuks jälle joone peal saame. Praegult magab kõige kauem veel vanem poiss, kes kooliajal tavaliselt enne kukke ja koitu üleval on ja isegi mind äratamas käib.

 Aga pesamuna sünnipäeva hommik algas sünnipäevalaulu ja tordisöömisega!

Tordi pealt küünalde puhumine oli jällegi ülikeeruline, kuigi palavale toidule peale puhub ta ju küll!
Õigel päeval kutsusime me sõbrad jäätist sööma. Selleks sai eelnevalt külmikusse erinevaid jäätiseid valmistatud ja ilm oli samuti jäätisesöömiseks sobilik! Ainult hiljem avastasin, et nonparellid olin unustanud jäätisele peale pakkuda :o





Väike meenutus eelmise aasta sünnipäevast ka. Siis me ärkasime hommikul oma maakodus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar